Maakoore tekkelugu, ehitus ja liikumine

Läänemere ümbrust hõlmav umbes 1 miljoni km² suurune nelinurkne mandrilise maakoore plokk kujunes välja siis, kui sulgus ürgne Svekofennia ookean. Enne seda oli laiaulatusliku ookeanilise maakoore paksus ainult 5–10 km. Sulgumise eel olid ürgookeanis tekkinud  subduktsioonivöötmeid tähistavad vulkaanilised kaarsaarestikud, mandrite läheduses aga purdsetetega täitunud ääremerede vagumused. Svekofennia kurrutuse ajal 1,9–1,8 miljardit aastat tagasi suruti kaarsaarestike ja ääremerede settebasseinid kokku ja kurrutati edelast kirdesse suunduvate kokkusurvejõudude toimel. Kokkusurutud ja „volditud” maakoor paksenes. Moodustus Svekofennia kurdmäestik, mille „juured” olid sügavale (50–70 km) vahevöösse surutud, kuid mägede tipud võisid ulatuda kuni 10 km kõrgusele. Tulevane Eesti ala asus selle mägismaastiku keskosas. Pärastine tugev kulutus kärpis maakoore paksust ning tasandas pinnamoodi. Kurdmäestike sisemust moodustanud vahevöö ülaosa ja maakoore alaosa sulasid geoloogilistes protsessides ning maakoore paksus kahanes laiguti 40–50 km-ni. 1,65 kuni 1,5 miljardit aastat tagasi tungisid magmakuplitest lähtunud hiigelsuured, peamiselt rabakivide intrusioonid (Viiburi massiiv, Riia massiiv) maapinna lähedale. Maakoore liikumise tagajärjel kerkisid pangasmäed ja tekkisid vulkaanikraatrid ning 1,4 miljardit aastat tagasi oli pidev kulutus tasandanud ala künklikuks tasandikuks (lavamaaks).

Svekofennia mandrikoore püstliikumise ulatus oli suurim selle sünniperioodil. Seismiliste uuringutega on kindlaks tehtud kuni 250 km sügavusele ulatuvaid subduktsioonivöötmete jälgi. Minema on uhutud vähemalt 15 km paksune mäestike pinnakiht. Siiski on Svekofennia maakoor veel nüüdki erakordselt paks (45–65 km). Agueooni Mesoproterosoikumi aegkonnas rahunesid tektoonilised pinged ja liikumine, tekkis kraaton. Kulutusjärgne tasanduspind – Agueooni Neoproterosoikumi aegkonna peneplaan – moodustas hilisematele setenditele aluse. Fanerosoikumi kõikuvliikumine tekitas maakoorde laugeid vagumusi, millesse moodustusid settebasseinid (Balti sünekliis), vähemliikuvatest maakooreosadest kujunesid kilbid (Fennoskandia kilp) ja antekliisid (Valgevene ja Voroneži antekliis).

Fanerosoikumis oli maakoore vajumisliikumine ulatuslikum (3–5 km) Svekofennia maakooreplokki piiravate murrangute lähedal, ploki südamikus (Eesti ja lähialad) oli see vaid 1 km piires. Hiliskaledoonia kurrutuse (Siluri ja Devoni ajastu piiril) tektooniliste survepingete mõjul toimus mandrisisest murrangu- ja kerkimisliikumist mitmel pool Svekofennia mandriosa sisemuses. Sel ajal tekkisid Valmiera–Mõniste–Lokno kerkeala ning Aseri, Ahtme jpt tektoonilised rikked. Hilis-Karboni ja Permi riftistumisliikumine tekitas uusi murranguid ning samal ajal Ordoviitsiumi ja Siluri ladestu kivimite dolomiidistumist ja kuumade lahuste ringlusteedel plii-tsingi sulfiidset mineralisatsiooni.

Uusaegkonnas Svekofennia maakooreplokis toimunud mitmesugune püstliikumine on kujundanud Läänemere vagumuse ning Läänemerre suubuva jõgedevõrgu aluse. Pleistotseenis ja Holotseenis olnud Eesti ja naaberalade maapinna neotektooniline liikumine kajastab nii kogu Svekofennia mandriosa süvatektoonilisi protsesse kui ka hilises Uusaegkonnas glatsioisostaatilist vajumist (mandrijää pealetungil) ja kerkimist (mandrijää taandumisel).

Aluskorra ehitus ja kujunemine

Aluskorra tasandunud pealispinnale ulatuvad maakoore süvakivimid, s.o 1,8–1,9 miljardi aasta vanused Svekofennia orogeensed moonde- ja magmakivimid moodustavad kaks struktuurilt ja kivimiliselt koostiselt erinevat ala, mida lahutab Paldiski–Pihkva süvamurrangute vöönd.

Eesti põhja- ja kirdeosa aluskorras (Tallinna, Alutaguse ja Jõhvi vöönd) paiknevad Lõuna-Soome aluskorraga sarnased amfiboliitse faatsiese moonde- ja magmakivimid. Lõuna-Eesti aluskorras valdavad Kesk- ja Lõuna-Baltikumi kivimitega sarnased granuliitse faatsiese ning Lääne-Eestis amfiboliitse faatsiese kivimid. Mitmekesise koostisega Svekofennia intrusioonide osatähtsus on kõikjal Eesti aluskorras väike. Hiljem kurrutunud aluskorda on tunginud ka rabakivigraniitide intrusioone (1,5–1,67 mljardit aastat tagasi), mis kuuluvad kas Viiburi või Ahvenamaa–Riia allprovintsi koostisse.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu
• Eesti geoloogilise uurimise ajalugu
• Eesti pealiskorra ehitus ja areng
• Eesti pinnakatte ehitus ja kujunemine

EE 11, 2002 (V. Puura)