Ruhnu geoloogiline minevik

Kaugem geoloogiline minevik (aluspõhi)

Ruhnu geoloogilist vanust on uuritud geoloogilise süvapuurimise alusel. 1970. aastate lõpus rajati siia 787,4 m sügavune puurauk (Eesti sügavamaid, sellest sügavam on Hiiumaal, 815 m).

Ruhnu kuulub geoloogiliselt ehituselt Balti sünekliisi koosseisu. Saare aluskorras on võimalik eristada Ürg- ja Agueooni moondekivimeid ja süvakivimeid (keerulise ehitusega Riia  rabakivimassiiv). Aluskorra pealispind on Ruhnu puuraugus 778, 2 m allpool merepinda.

Saare pealiskorra geoloogiline ehitus on muu Eesti alaga võrreldes erandlik. Paiknemine Balti sünekliisi piires on tinginud väga paksu settekivimite kihi – 779 m. Vanimad settekivimid kuuluvad Kambriumi ladestusse ja nende kogupaksus on 77,4 m. Alam-Kambriumi kihistutest on siin esindatud põhiliselt liivakividest koosnevad Soela kihistu (9,7 m) ja Irbe kihistu (48,5 m). Kesk-Kambriumi Ruhnu kihistu (11,2 m) ongi vaid kindlaks tehtud Ruhnu ja Kuressaare puuraugus. Ülem-Kambriumi setted Ruhnus puuduvad.

Ordoviitsiumi ladestu on Kambriumi kompleksist paksem (105,8 m). Siinsed karbonaatsed kivimid on savikamad kui Põhja-Eesti avamusalal. Ladestus on palju kivistisi (trilobiite, peajalgseid, käsijalgseid, sammalloomi, vetikaid). Ordoviitsiumi ladestu algab Pakerordi lademega (paksus vaid 10 cm), mille koostises on puuduluksete käsijalgsete – oboliitide – tükikesi sisaldav konglomeraat. Kesk-Ordoviitsiumi lademe alumise osa moodustab Kunda lademe lubjakivi, ladestiku ülemises osas vaheldub lubjakivi purskekivimite, metabentoniidi ja mergli vahekihtidega. Leidub ka glaukoniiditeri ja rauaooide. Ülem-Ordoviitsiumi ülemine osa alates Nabala lademest on palju õhem kui Saaremaal.

Siluri ladestu settekivimite paksus on Ruhnus Eesti suurim (454,9 m). Siluri setted on väga muutlikud nii vertikaal- kui ka horisontaalsuunas. Siluri ladestu alumine 353 m osa on kivimiliselt kirju, lubjakivikihid vahelduvad mergli ja savika dolomiidi kihtidega. Jaani ja Adavere lademes leidub selleaegsele vulkaanilisele tegevusele viitavaid metabentoniidikihte. Siluri teises pooles hakkas Saaremaa piires ühtlaseks madalmereks muutunud bassein sügavnema. Avamere pool avašelfil kuhjusid sügavamaveelised setted – muguljad savikad lubjakivid ja merglid, ranna pool tekkisid biohermivööndid. Selle kompleksi paksus on 101,9 m.

Devoni ladestu terrigeensed settekivimid moodustavad 138,3 m paksuse kivimikompleksi. Ladestu algab Rēzekne lademega, mis koosneb pruunikashallist nõrgalt tsementeerunud peene- kuni keskmiseteralisest päevakivi-kvartsliivakivist, ülaosas leidub ka savialeuriidi vahekihte. Kivimitest on leitud linguliide, ostrakoode ja kalade skeletijäänuseid. Pärnu lademe kirjuvärviline peeneteraline tugevalt tsementeerunud liivakivi lasub eelmise lademe peal (paksus 25,2 m). Lademes leidub ka savikaid vahekihte ning kõige ülemise õhukese kihi (0,7 m) moodustab peitkristalliline dolomiit. Kivististest leidub kalade jäänuseid. Siinne noorim Devoni lade, Narva lade (97 m) koosneb terrigeenseist settekivimeist (dolomiidi ja savi vahekihtidega laguunsed domeriidid ning hallika liivakivi, rohekashalli liivakivi ja aleuriidi vahekihtidega punakas domeriit). Narva lademe ülaosa paljandub Ruhnu paljandis ning Salthammeni ja Pärsi rannas.

Ruhnu aluspõhja kivimeid on uurinud 19. sajandil A. F. Sass (1865). Kõige täielikumat Devoni läbilõiget on kirjeldanud E. Mark (1958) Flisbacka astangul.

Ruhnu saare setted (pinnakate)

Kvaternaarisetete levik Ruhnu saarel. 1 – soosetted; 2 – nüüdisaegsed tuulesetted; 3 – Limneamere tuulesetted; 4 – nüüdisaegsed meresetted; 5 – Limneamere setted; 6 – Litoriinamere setted; 7 – madal- ja siirdesoo turvas; 8 – peeneteraline liiv; 9 – kruus, veerised, munakad segateralise liivaga; 10 – aluspõhjakivimid; 11 – Läänemere nüüdissetete maksimaalse leviku piir; 12 – Limneamere transgressiooni (pealetungi) kõrgeim rannajoon; 13 – astang; 14 - pank; 15 - kivikülv; 16 - rannaluide; 17 - mandriluide; 18 – erineva geneesi või vanusega setete piir; 19 – erineva koostisega setete piir

Kvaternaari ladestust leidub saarel liustikutekkelisi, merelisi, tuuletekkelisi ja järvelisi setteid, vähem on soosetteid. Liustikusetted kuuluvad Ülem-Pleistotseeni Ülem-Järva alamkihistusse, ülejäänud setted Holotseeni.

Ülem-Järva kuni 0,7 m paksune punakashall kõva moreen lasub vahetult Narva lademe settekivimeil. Vanemate jäätumiste moreene pole saarel avastatud, mis viitab mandriliustiku  kulutusele. Neemedel ja saart ümbritsevas meres olevad rohked rändkivid pärinevad merevee läbipestud moreenist. Õhuke, kuni 0,5 m paksune moreenikiht paljandub Överkirke ja Austerkildi madalas rannaastangus. Puurimisel on moreeni leitud ka Rings-Uddeni sadama lähikonnas mere põhjas kuni 0,7 m paksuse kihina Devoni aleuriidi peal. Moreeni pole säilinud saare lääneosa liivastel kuhjetasandikel.

Vanimad meresetted Ruhnul on Antsülusjärve setted. Need on laialt levinud, kuid enamasti kaetud nooremate meresetete või luiteliivaga. Antsülusjärve rannavalli läbilõiget (jämedateraline kruus vaheldumisi liivakihtidega) võib näha väikeses kruusakarjääris Ruhnu tuletornist mõnisada meetrit kirde pool. Litoriinamere setteid on 6 m joonest kõrgemal. Need koosnevad valdavalt peenliivast, milles leidub kruusa ja üksikuid veeriseid ning setteist on leitud ka sellele mere ajajärgule omaseid molluskite kodasid. Litoriinamere setetesse on rajatud Linbacka kruusakarjäär. Basskiarre ja Haubjerre kohal olnud laguuni merest eraldanud Litoriina-aegne rannavall koosneb kruusa ja veeristega peenliivast, mida katavad hilisemad tuulesetted. Saare edelaosas levivad Läänemere Limneamere staadiumi setted, need koosnevad samuti valdavalt peenliivast. Kohati on siinsetes rannavallides segateralist kruusa, veeriste ja munakatega liiva. Ruhnu lääneosa meretasandiku absoluutkõrgus jääb vahemikku 1,2–4 m, aluspõhja pealispind lasub maapinnast 0,3–2,5 m sügavusel. Rannavallidega merest eraldunud lohkudes on turvast ja läätsedena otse aluspinnal kruusa. Läänemere nüüdissetted paiknevad kitsa ribana piki saare rannikut. Need koosnevad mitmesuguse terajämedusega setetest (liivast suurte kivideni).

Tuuletekkelisi setteid leidub kogu saarel. Suurem osa Antsülusjärve ja Litoriinamere rannavallidest on luitestunud. Ka nüüdisranda piiravad kohati eelluited (Kuunsi ja Stacknäsi vahel, Limo rannas). Liiv on peeneteraline, valge või beež.

Järvesetteid leidub endise järve kohal Basskiarres. Siin on kuni 1 m paksune mustjashall mudane peenliiva kiht.

Saarel kvaternaarisetete paksus vaheldub: luidete alal üle 10 m, Ruhnu küla kohal 6–7 m, lääneosas 0,2–1,5 m, Houberskiarre karjääri ümbruses ligi 1 m. Mõnes paigas (Pärsil, Ruhnu sadama ligidal) pinnakate puudub täiesti.

Mandrijää ja mere tegevus Ruhnu saare kujundamisel

Ruhnu saare ja selle aluseks oleva veealuse kõrgendiku kujunemine on sõltunud Liivi lahe geoloogilisest arengust. Kvaternaari mandrijäätumiste ajal kulutasid jääkeeled Devoni liivakive ja aleuriite. Nüüdse Liivi lahe põhjapiiril avanevaid kõvemaid Siluri lubjakive ja dolomiite kulutati vähem. Lahe kohale kujunes välja suhteliselt lame nõgu, mille põhja liigestavad künnised ja vagumused. Ruhnu saare alus on voorelaadne moodustis, mille aluspõhjalisele tuumale liustik jättis õhukese moreenikihi. Pärast liustiku taandumist kujundas pinnamoodi meri. Maakoore pidev aeglane kerkimine ja Balti jääpaisjärve veetaseme alanemine tõid Liivi lahe keskel asuvad künnise kõrgemad osad lainetuse mõjualasse. Läänemere erinevate ajajärkude üksteisele järgnevate transgressioonide ja regressioonide vaheldudes ning neotektoonilise tõusu jätkudes kerkis kõrgendiku tipp üle merepinna ning hakkas tekkima Ruhnu saar. Kõige tõenäolisemalt toimus see  Joldiamere regressioonil (umbes 10 300–10 200 aastat tagasi). Vanimad rannavallid pärinevad Antsülusjärve ajast, s.o umbes 9000 aastat tagasi, mida kinnitavad saare lääneosa kruusavallist (absoluutkõrgusel 11–12 m ü.m) leitud magedaveeline molluskifauna (Ancylus fluviatilis ja Limnaea peregra). Saare tänast kuju ja tema tuumiku pinnamoodi jälgides võib oletada, et esialgu tekkis siin kaks laidu: üks Haubjerre kohal (Ruhnu kõrgeim punkt, 21, 6 m ü.m) ja teine sellest umbes 1 km loode pool. Moreeni läbipesemisel tekkinud materjalist kuhjusid laidude äärealadele rannavallid ja maasääred, mille kaudu laiud lõpuks ühinesid. Sirbikujulise saare keskosa kohale jäi aga madal laht. Antsülusjärve taandudes kujunenud rannavallid ja setted on hilisemate Litoriina- ja Limneamere vetega ümber kujundatud. Litoriinamere laugeid rannavalle võib leida 6–10 m kõrgusel. Litoriinamere suurima pealetungi ajal ujutati üle ka Antsülusjärve aegne laht, mille Litoriinamere ajal moodustunud pikk kitsas maasäär eraldas merest ja sinna tekkis tasasepinnaline laguun. Seejärel mere taandumisel laguunist kujunesid järvekesed (nüüdsed sood Baskiarre, Haubjerre soo), milles veel 20. sajandi algul leidus vett. Hilisemal ajajärgul on Läänemeri pidevalt taandunud. Limneamere staadiumi ajal kujunesid saarel valdavalt meretasandikud. Selleaegne tähelepanuväärne rannamoodustis on Kuunsi ja Stacknäsi vahel paiknev liivavall, mille luitestunud harja kõrgus on 6,3 m. Limneamere ajal, alates 4000 aastat tagasi toimus oluline muutus Ruhnu idaosa arengus. Tõenäoliselt sel ajal hakkas kujunema rannaastang (Ruhnu paljand), milles meri murrutas algul kobedaid kvaternaarisetteid, hiljem Devoni kivimeid. Viimaste aastatuhandete jooksul on maa mere ees taandunud, kuid ka tänapäeval ulatub meri aeg-ajalt järsakut uhtuma.

Vaata seotud artikleid

Kirjandus

Loodud 2013