seakasvatus

Eesti maatõugu siga

seakasvatus, loomakasvatusharu. Sigadelt saadakse liha, rasva ja tööstustoorainet (nahka, harjaseid, mittesöödavaid subprodukte, endokriinnäärmeid).

Koduseale (Sus scrofa domesticus) on iseloomulikud lühike tiinusaeg (114–116 päeva), aastaringne sigimine, hea viljakus (keskmiselt 11–13 põrsast pesakonnas), kiire kasv (5–6-kuuselt kaalub 100 kg), hea söödakasutus (1 kg elusmassi juurdekasvuks kulub 3–4 kg kuivsööta), hea valgu- ja energiaväärindus (inimtoiduna seasse ladestunud toitained moodustavad umbes 20% söödaga seale antud toitaineist) ja suur tapasaagis (umbes 75%).

Arenenud loomakasvatusmaadel peetakse erivanuseid ning tootmisotstarbelisi sigu eraldi sigalais või osakondades. Sigu paigutatakse farmis sigalate või osakondade kaupa ümber, et luua erisugustele searühmadele vajalikud söötmis- ja pidamisolud. Et tagada vanuserühmade eraldatus aastaringse poegimise puhul, peab farmis olema kõigi vanuserühmade jaoks vähemalt 4 sigalat (osakonda), niisugune süsteem on tõhus vähemalt 600-tonnise aastatoodanguga seafarmis. Väiksemates farmides võib rakendada voorpoegimist (4–7 vooru aastas); see eeldab emiste periooditi seemendamist, kuid võimaldab toime tulla ühe sigalaga (osakonnaga) iga vanuserühma kohta.

Sigu söödetakse kuivsööda või pudruga. Kuivsööt on segajõusööt, mis sisaldab umbes 88% kuivainet. Puderjas sööt saadakse, segades kuivsööta vee, vadaku, lõssi või veerohkete (mahlakate või haljas-) söötadega. Kui puderjas söödas on umbes 25% kuivainet, rahuldab see sigade veevajaduse, ilma et oleks vaja vett lisaks anda. Kuiva ja puderja sööda söötmise vahevorm on selvesöötmine: künasse lastud vette puistatakse kuivsööt ja lisatakse veerohkeid söötasid.

Tänapäeva suurtes seafarmides on mikrokliimaseadmed, söötmine ja sõnniku ärastamine täielikult automatiseeritud. Suurendades sigade nuuma-, liha- ja sigimisjõudlust tasakaalustatud söötmisega, sea nõuetele vastava pidamisega, aretusega ja haiguste tõrjega, tagatakse seakasvatuse majanduslikkus. Aretus (katsejaamades ja seafarmides) rajaneb sugusigade rangel valikul (hindamise põhjal) ja heteroosiefektil. Maailmas moodustab sealiha kogu toodetavast lihast kaks viiendikku, Euroopas poole ja Aasias kolm viiendikku. Enim tarbitakse sealiha Ida-Euroopa maadel (sh Eestis umbes 47 kg aastas 1 inimese kohta).

1992 oli maailmas 865 miljonit siga ja toodeti 72 miljonit t sealiha, sellest Aafrikas vastavalt 19 ja 0,6, Põhja-Ameerikas 92 ja 10, Lõuna-Ameerikas 54 ja 2, Aasias 453 ja 33 (sh Hiinas 380 ja 28), Euroopas 173 ja 21 (sh Eestis 1 ja 0,1). 2007 toodeti maailmas 99,2 miljonit tonni sealiha, sellest Hiinas 44, Saksamaal 5, Taanis 1,8, Hollandis 1,3, Soomes 0,2 ja Eestis 0,04 miljonit tonni. Maailma suurimad seakasvatajad on Hiina, USA, Brasiilia, Hispaania, Taani ja Saksamaa. Näiteks Taanis kasvab ühe inimese kohta ligi 5 siga, samal ajal kui Eestis on see arv 0,25.

Loe täiendavalt aritklit Eesti seakasvatus.

Välislink

EE 8, 1995; muudetud 2011