Eesti seakasvatus

Eesti maatõugu siga põrsastega

Eesti maatõugu siga

Eesti suur valge siga

Kodustatud siga on Eesti alal peetud umbes paartuhat aastat. Kohalikke lont- ja püstkõrvalisi maasigu, kes välimuselt sarnanesid metsseale, kasvatati väga algeliselt: neid karjatati söötidel ja jäätmaadel. Kohalike sigade parandamiseks importisid mõisnikud 19. sajandi teisel poolel sigu algul Saksamaalt, hiljem ka Suurbritanniast (jorkširi ja berkširi siga). Mõisates kasvatati suuri rasvasigu oma tarbeks, samuti kohalike linnade ja Peterburi lihaga varustamiseks. Kehvades söötmis- ja pidamistingimustes ei olnud seakasvatus kuigi edukas. Eesti Põllumeeste Keskseltsi organiseerimisel töötas 1915. aastal ainult üks sigade sugulava (Päriveres Pärnumaal) ja 5 kuldijaama. Loomade 1919. aasta loenduse andmetel oli Eesti alal umbes 150 000 siga. Eesti iseseisvuse esimesel aastakümnel toimus intensiivne organiseerimis- ja selgitustöö seakasvatuse arendamiseks. Teisel aastakümnel rajati katseasutusi ja korraldati oma maa vajadustele vastavat seakasvatusalast uurimistööd. Kujunes rahvuslik seakasvatusteadlaste koolkond. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil arenes Eesti seakasvatus intensiivselt. Eestis oli suur hulk talupidajaid-seakasvatajaid, kellel oli huvi ja entusiasmi seakasvatust edendada. Juhtiv osa oli Eesti Seakasvatajate Seltsil oma organiseeriva ja selgitava tegevusega. Selle aja vältel kujundati Eestis kaks väärtuslikku seatõugu – suur valge siga ja parandatud maasiga (hiljem nimetati eesti peekoniseaks) –, rajati sugulavad ja kuldijaamad, seati sisse jõudlusarvestus ning majanduslik analüüs, arenes seakasvatusalane teadus, rajati katseasutusi eksperimentaalsete uurimuste läbiviimiseks ja kujunes välja seakasvatuse teaduslik ning juhtiv kaader.

Eestis süüakse lihasaadustest kõige rohkem sealiha, järgnevad broileri-, veise- ja kalkuniliha. Sealiha on Eesti köögi põhilisi toiduaineid. Keskmine eestlane tarbib keskmiselt 65 kg liha ja lihatooteid aastas, millest umbes poole moodustab sealiha. Siiski müüakse meil ühe elaniku kohta poole vähem sealiha kui näiteks Hispaanias või Taanis. Mujal Euroopa Liidus süüakse kolmandiku võrra rohkem liha kui Eestis. Eestimaise sealiha kvaliteet on väga kõrge ning seakasvatusse investeeritakse järjest enam. Eestis müüdavast lihast ongi valdav enamus kodumaise päritoluga. Näiteks Taanis kasvab ühe inimese kohta ligi 5 siga, Eestis 0,25.

Loe täiendavalt artikleid seakasvatus, eesti suur valge siga, eesti peekonisiga ja Eesti Tõusigade Aretusühistu

Eesti seakasvatus 1918–1940

Kuni iseseisvusaja algusaastateni oli Eesti seakasvatus korraldamata: polnud kindlat seisukohta sigade tõugude asjus, samuti puudus kindel siht liha turustamise osas. Seakasvatus oli rakendatud peamiselt siseturu vajadustele. Kuna siseturul ei seatud sealihale erilisi nõudeid, siis seisis kogu seakasvatusoskus vaid sigade nuumamises, misläbi saadi rohkesti pekki. Puudulikuks jäi nii söötmis- kui ka tõuaretusõpetus. Veresuguluse tagajärjel olid põrsapesakonnad tihti väikesed ja elujõuetud. Seakasvatuse arengule mõjus soodsalt mõisamaade jagamine talupoegadele, kes hakkasid suure huvi ja entusiasmiga põllumajandust arendama. Sealiha väljavedu keskendus Suurbritannia turule – seal hakati ostma Eesti noori peekonisigu. Nende müük oli talupidajale tulus. Seakasvatust hakati edendama peekoni tootmise suunas. Seakasvatuse arengut soodustas ka 1922. aastal koostatud seakasvatuse arendamise kava. Sigade aretuseks ja levitamiseks hakati rajama sugulavasid ja kuldijaamu. 1923. aasta 1. märtsil asutati Eesti Seakasvatajate Selts (ESS), mille asutasid ja põhikirja töötasid välja Johannes Hansen ja Theodor Pool ning mille peamiseks ülesandeks oli Eesti oludele vastavate seatõugude aretamine. Eesti sigade esialgne tõuparandus rajati suurele valgele tõule (algul nimetati seda eesti jorkširi tõuks). Mõneaastased kogemused näitasid, et suurt valget tõugu sead olid tunduvalt nõrgemad ja vähem vastupidavad kui kohalikud, vähe parandatud maasead. 1923. aastal ostis ESS Inglismaalt 30 jorkširi ja 9 saksa väärissiga. Imporditud tõusead paigutati 13 sugulavakarja. Sugulavaks tunnistati majand, kus peeti vähemalt kolme tõuraamatusse märgitud emist ja ühte sama tõugu kulti. Tõusigade ostuks andis riik abiraha (välismaalt ostmiseks 65% sea maksumusest ja kodumaise sea maksumusest 50%). Abiraha anti ka Saaremaa kohaliku maasea uurimiseks. Tähtsaks teguriks, miks maasea aretamine tähtsaks muutus, oli siseturu nõue rasvasema liha järele. 1925. aastal Saaremaale korraldatud uurimisretk näitas, et seal leidus rohkesti maatõugu sigu, kelle tõupuhtus oli algupäraselt säilinud. 1926. aastal toodi Saaremaalt mandrile 4 tiinet maatõugu emist, kes paigutati Pärivere, Purila ja Kello majandeisse. Sellega pandi alus kolmele esimesele maatõugu sigade sugulavale. 1928. aastal imporditi Eestisse 3 taani maatõugu kulti ja 7 emist. Need paigutati Pärivere, Villemi, Kärevete, Koltsi, Maarja ja Uritami majandeisse. 1925–36. aastal osteti 16 maatõugu kulti ja 25 maatõugu emist Soomest, Taanist, Rootsist, Saksamaalt ja Hollandist. Suurt valget tõugu sigu imporditi ühtekokku 76, neist olid 67 jorkširi ja 9 saksa väärissea (Edelschwein) tõugu. 1930. aasta 21. novembril ESS-i nõukogu koosolekul määrati parandatud maasea kasvatamise piirkonnaks Järva, Pärnu, Lääne, Saare ja Petseri maakond. Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Eesti maakonnad jäid suure valge sea kasvatamise piirkonnaks. 1938. aastal eksporditi 33 063 t sealiha ja 137 962 elussiga ning nende eest saadi kokku 48 miljonit krooni. 1930–31. aastal töötas üle maa 13 suurt valget ja 9 parandatud maatõugu sigade sugulava. 1936. aastal oli 17 inglise sigade (90 emist) ja 7 parandatud maatõugu sigade sugulava. Seati sisse sigade jõudluse ja seakasvatuse tasuvuse arvestus. 1928. aastast hakati sugulavades kaaluma põrsaid sünnijärgselt ja kolme nädala vanuselt, registreeriti põrsaste arv sünnil ja võõrutamisel. Seakasvatuse tasuvuse uurimiseks seati sisse arvepidamisraamatud. Saadud andmete alusel avaldati 1931. aasta lõpul esimest korda tõuraamat „Suure valge inglise ja parandatud maatõugu sigade tõuraamat I”. Teine tõuraamat ilmus 1935. aastal. 1937 oli seakasvatuses suureks murranguaastaks: sigade arv suurenes 127 700 sea võrra, võrreldes eelmise aastaga, seejärel järgnesid suured ümberkorraldused sealiha turustamises, kus olemasolevad eksporttapamajade ühistud liideti ühistuks Eesti Lihaeksport. Seda põhimõtet oli ESS alati pooldanud. See muutis kindlamaks ka seakasvatajate olukorra. Sugulavade sigade omaduste kontrollimiseks moodustati kontrollkatsejaamad. 1927. aasta lõpust kuni 1930. aasta alguseni töötasid Õisu ja Vasula mõisas peekonisigade erakontroll-katsejaamad. 1931. aasta aprillis asutati Kuremaa mõisas Riiklik Seakasvatuse Katse- ja Kontrolljaam. Selle ülesandeks oli sugulavades peetavate sigade nuuma- ja lihajõudluse hindamine. Kuni 1930. aastateni tehti eksperimentaalseid uurimisi vähe, kuna puudusid vastavad katseasutused. Üksikud sigade söötmisalased katsed viidi ESS-i algatusel läbi taludes. Katsete lõpul olevat viidud tulemuste selgitamiseks kohapeal läbi ka kursused. Seakasvatusalane uurimistöö intensiivistus Eesti iseseisvuse teisel aastakümnel (Kuremaa katsejaam). Seal jagunes katsetöö kaheks: katsejaam mitmesuguste seakasvatuses üleskerkinud küsimuste eksperimentaalseks lahendamiseks ja kontrolljaam, mille ülesandeks oli kontrollida sugusigu nende järglaste kaudu. Kuremaal läbiviidud katsete tulemusi ja praktilisi kogemusi kajastab Leopold Voltri raamat „Õpetusi sigade söötmiseks ja pidamiseks” (1936).

Kuldijaamad

Tähtsat osa etendasid sigade aretamisel ESS-i poolt organiseeritud kuldijaamad, kus kasutati peamiselt imporditud kultide järglasi. Kuldijaamade asutamine algas 1923. aastal, kultide ostmiseks anti riiklikku abiraha kuni 75% ostuhinnast. 1936. aastal tegutses ESS-i kontrolli all 234 parandatud maasigade ja 351 suurt valget tõugu sigade kuldijaama; 1937. aastal tegutses 227 parandatud maatõu ja 408 suure valge tõu kuldijaama. 1937. aastal paaritati kuldijaamades mõlema tõu keskmisena iga kuldiga 47 emist. Pesakonnas sündis vastavalt 10,8 (parandatud maatõul) ja 10,7 (suurel valgel tõul) põrsast ning neist kasvas üles mõlema tõu puhul 9,5 põrsast pesakonnas. Kokku saadi kuldijaama kultidelt üle 100 000 põrsa aastas. Üldse imporditi Eestisse vabariigi esimesel perioodil 88 suurt valget tõugu sugusiga (47 kulti ja 41 emist) ning 41 puhtatõulist maasiga (16 kulti ja 25 emist). Sissetoodud tõusigu peeti sugulavades, kust puhtatõulisi kulte müüdi kuldijaamadele.

Eksporttapamajad

1928. aastal sõlmiti leping eksporttapamajadega, et nad võtavad vastu sugukultide ostjate vekslid, võimaldades selle alusel kolmeaastast protsendita laenu sugukultide ostmiseks. 1930. aastal pöördus Eesti Seakasvatajate Selts Põllutööministeeriumi poole palvega korraldada eksporttapamajade tegevust ja nende varustamist pikaajalise laenuga, kuna ehitatud oli palju uusi eksporttapamaju ning selle tõttu tekkis terav konkurents (kõiki tapamaju ei suudetud sigadega varustada). 1931. aastal korraldati esimene peekonisigade kasvatajate vaheline võistlus, auhinnad pani välja Estonia Eksporttapamajad. Alates 1932. aastast vähenesid tunduvalt ESS-i antavad toetused, kuid eksporttapamajad andsid sugukultide ostmiseks abirahasid endistel alustel. Seetõttu arenes sugukuldijaamade võrk normaalselt ja ühes sellega ka sugulavade tegevus. Peale sugukultide ostu toetuse andsid eksporttapamajad toetust ka puhtatõuliste emiste ostuks (5–10 krooni emise kohta), mis võimaldas puhtatõulisi emiseid osta peekonisea hinnaga.

Seakasvatus Eesti NSV-s

Sigade arv Eestis 1990–2010  
Aasta Sead (tuhat)
1990 959,9
1991 798,6
1992 541,1
1993 424,3
1994 459,8
1995 448,8
1996 298,4
1997 306,3
1998 326,4
1999 285,7
2000 268,3
2001 340,1
2002 340,8
2003 344,6
2004 340,1
2005 346,5
2006 345,8
2007 379
2008 364,9
2009 365,1
2010 373

Nõukogude Eestis oli seakasvatus peale raskeid sõjajärgseid aastaid tõusuteel, sellest kujunes loomakasvatuse teine põhiharu (piimakarjakasvatuse kõrval). 1980. aastatel ulatus sigade arv Eestis miljonini, sealiha toodeti põhiliselt nn seavabrikutes. Seakasvatustootmine põhjustas hulgaliselt keskkonnaprobleeme (lägamajandust ei osatud õigesti organiseerida ega tekkinud jäädet käidelda). Nõukogude Liidust veeti Eestisse põhiline seasööt (teravili, srotid) sisse, liha turustati suures osas Moskvas ja Leningradis. Kui majandussuhted endiste liiduvabariikidega katkesid, osutus endises mahus sealiha tootmine mõttetuks. Alates 1989. aastast hakkas sigade arv kiiresti vähenema (vaata tabelit Loomade arv Eestis 1990–2001).

Eesti seakasvatus 1991–2010

Agraarreformi käivitumisel hakkas Eestis kiires tempos vähenema nii teravilja külvipind kui ka loomade (sh sigade) arv. 1998. aasta lõpuks oli 1980. aastaga võrreldes alles vaid 30,3% sigu. Seakasvatustootmine ei suutnud aastaid rahuldada siseturu nõudlust, sest liha tarbimine ületas kodumaise tootmismahu. Toormenappuse tõttu tuli suurematel lihatööstustel nii värsket kui ka külmutatud liha importida. Miljonini sigade arv meie seafarmides ilmselt enam kunagi ei kasva, kuid reaalselt võiks (arvestades optimaalset lihatarbimist) Eestis pidada ligikaudu 600 000 siga, seega võiks nende arvukus suureneda peaaegu poole võrra. Liha on muutunud eestlaste toidulaual järjest olulisemaks. Sellele on kaasa aidanud suurem teadlikkus ja liha küpsetamisviiside rohkus, kauplustes on lai lihavalik. Rakveres asub Balti riikide suurim lihatooteid valmistav ettevõte Rakvere Lihakombinaat, kus töödeldakse 65% Eesti sigadest. Kogu Rakvere Lihakombinaadi toodang tehakse kodumaisest toorainest: põhiliselt toodetakse sealiha Viljandi lähedal Viiratsis asuvas EKSEKO seafarmis.

Sealiha osatähtsus oli 2000. aastal 55% kogu lihatoodangust, sealihatoodang vähenes 1990. aastail 3,4 korda. Kasvatatakse peamiselt eesti suurt valget ja eesti peekonitõugu sigu, vähem pjeträäni ja hämpširi tõugu sigu. 2010. aastal kasvas sigade arv, kuid vähenes sealiha toodang. Sealiha toodang eluskaalus oli 63 500 t, mis on 600 t võrra ehk 1% vähem kui eelmisel aastal. Sealiha osatähtsus moodustas kogu lihatoodangust 58%. Tunnustatud lihatöötlemisettevõtetes tapeti 2010. aastal 407 700 siga ning neist saadi 31 900 t liha, mis on 21 100 siga ja 976 t liha rohkem kui eelmisel aastal. Seakasvatuse ja kodumaise lihatööstuse edasine areng sõltub nii siseturu tagasivõitmisest impordilt, lihatoodete tarbimise suurenemisest kui ka uute stabiilsete välisturgude leidmisest.

Välislingid

EE 11, 2002 (H. Tikk); muudetud 2011