Eesti kalandus
Mereäärse asupaiga tõttu on kalandus olnud Eestis alati tähtis majandusharu. Umbes 95% Eesti vetes püütud kalast saadakse Läänemerest, ülejäänud sisevetest. Lisaks on Eesti püüdnud kala ka väljaspool Läänemerd. Eesti kalapüük jaguneb kolme suuremasse gruppi: Läänemere kalapüük, sisevete kalapüük ja kaugpüük. Kalapüük moodustas aastail 2005–07 Eesti SKT-st 0,2%. Suurem osa kalapüügist on rahvusvaheliselt reguleeritud. Läänemere püügimahtude arvestamisel tehakse vahet rändavate ja paiksemate kalade vahel. Rändavatele kalaliikidele (kilu, räim, tursk, lõhe) kehtestab püügikvoodid Euroopa Liidu (EL) Nõukogu. Mõnele kalaliigile on kehtestatud ka rahvusvahelised püügikeelu ajad. Paiksemad kalaliigid (ahven, koha jt) on riigi enda majandada. Kõikide piirangute seadmine käib teadussoovituse alusel.
Eesti kalavarude vähenemisega kaasneb
- kalasaakide vähenemine; olemasolev püügivõimsus ületab kasutada olevaid kalavarusid
- surve ebaseaduslikuks kalapüügiks, mille tekitab püügivõimaluste vähesus ja ülemäärane püügivõimsus
- kaladele kudemiseks sobilike alade ja elupaikade vähenemine; kas on nende seisukord halvenenud või on tõkestatud kalade ligipääs elu- ja kudealadele
- osade kalaliikide varu sattumine ohustatud seisundisse, mistõttu nende säilimiseks ja taastamiseks tuleb kalavarusid kalakasvatuslikult taastoota ning asustada veekogudesse kalade noorjärke
- negatiivne mõju ökosüsteemile seoses alamõõduliste kalade püügiga ja mereimetajate ning -lindude hukkumisega kalapüügivahendites. Kalade ülepüügi või sobivate sigimis- või elupaikade puudumise tõttu on mitmed kalaliigid (lõhe, angerjas, meriforell) ohustatud ja nende looduslik taastootmisvõime liiga väike.
Kalavarude hea seisundi taastamiseks ja säilitamiseks ning kalavaru säästva kalapüügi korraldamiseks on
- riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmise programmi kinnitamisega ning Põlula Kalakasvatuskeskuse arengukava koostamisega pandud alus süsteemsele kalavarude kalakasvatuslikule taastootmisele
- rakendatud EL ühise kalanduspoliitika põhimõtteid ja kalapüügi seadusandlus on kooskõlla viidud EL õigusaktidega. Siseriikliku seadusandlusega on korrastatud kutselise kaluri ja harrastuskalastaja määratlusi ning nende õigusi ja kohustusi
- (pärast EL-iga ühinemist) Eesti traditsioonilised kalapüügivõimalused kinnistatud Eesti kaluritele, püügivõimalused on laienenud
- tööle rakendatud internetipõhine ühtne kalanduse andmekogu, mis on tõhustanud järelevalvet ebaseadusliku kalapüügi ja püütud kala turustamise üle
- veekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamise projekti käivitamisega asutud lahendama siirdekalade rändeteede tõkestatuse probleeme, et avada kalanduslikult olulistele jõgedele rajatud paisudel kalapääsud kudealadele ja laiendada kalade elupaiku
- alustatud süsteemset kalade kudealade kaardistamist ning nende olukorra hindamist ja harrastuskalastuse arengusuundade määratlemist
Läänemere kalapüük
Koguva kalurid kevadisel räimepüügil
1980. ja -90. aastatel suurenes Läänemere kalaproduktiivsus ning ületas tunduvalt maailmamere keskmist. Läänemere pindala on maailmamere pindalast alla 0,1%, kuid neil kümnenditel oli kalasaak maailmamere kalasaagist umbes 1% (suurim saak oli 1997. aastal – 1 068 000 t). Üle 90% saagist moodustasid kolm kalaliiki: räim, kilu ja tursk. Eesti aastane kalasaak Läänemerest (umbes 95% räim ja kilu) oli enne 1940. aastat tavaliselt vähem kui 20 000 t, kuid suurenes 1950. aastatel kiiresti ning aastani 1990 kõikus enamasti 60 000–90 000 t vahel, 1976. ja 1997. aastal ulatus üle 95 000 t. Püük Läänemerest toimub piirkondlike kvootide järgi (nt võivad Eesti kalurid räime püüda Läänemere avaosa ja Liivi lahe piirkonnas; kiluvaru käsitletakse ühtsena kogu Läänemeres). Püügikvoodid on kehtestatud seetõttu, et 21. sajandil on mitmete kalaliikide arvukus Läänemeres tugevasti vähenenud. 2009 püüdsid Eesti kalurid Läänemerest 33 168 t räime ja 47 299 t kilu, 2010 räime 28 862 t ja kilu 47 862 t.
Läänemere peamised töönduslikud kalaliigid on räim, kilu, tursk ja lõhe. Pärast 2004. aasta madalseisu on räimevaru suurenemas, kiluvaru on aga vähenemas. Läänemere tursavaru on olnud pikemat aega madalseisus, selle põhjuseks on ülepüük. Euroopa Liidu kalandusnõukogu võttis 2007. aastal vastu pikaajalise Läänemere tursavarude majandamise kava, mille rakendamise tulemusena on tursa arvukus taas tõusuteel. 2009 püüti Eestis turska 821,5 t. Lõhepüük tugineb peamiselt kalakasvandustes kasvatatud noorkaladele, sest looduslik lõhevaru Läänemeres on ikka madalseisus. EL-i lõhe püügikvoot 2010. aastal Soome lahes oli kokku 1581 isendit ja Läänemere avaosas 6197 isendit. Lõhet püüti Eestis 2009. aastal 9,2 t. Meriforelli püütakse põhiliselt rannikumerest, 2009. aastal püüti teda Eestis 16,5 t. Angerjavaru on vähenemas nii Läänemeres kui ka kogu Euroopas tervikuna. Katastroofiliselt on kahanenud Läänemerre tulevate angerja noorkalade arvukus. EL-i liikmesriikidel on kohustus täita angerja majanduskava, mille järgi tuleb vähendada rändangerja püüke, et tagada suurema arvu angerjate jõudmine kudealadele Atlandi ookeanis. 2009 püüdsid Eesti kalurid Läänemerest angerjat 4,4 t. Peale eelnimetatute on üks püütavamaid kalaliike lest. Lestavaru on heas seisus ja lestapüügile ei ole koguselist piirangut kehtestatud. 2009 püüti 336 t lesta. Rannikumeres näitab mõningat paranemist meritindi, haugi ning Soome ja Pärnu lahe ahvena varu. Taas on halvenenud ja tugevas madalseisus Väinamere kalavaru olukord, mis 2003. aastal näitas paranemise märke tänu aastatel 1999 ja 2002 moodustunud tugevatele ahvenapõlvkondadele. Piirkonnas on küll püügivõimsus langenud, kuid kalavaru taastumist mõjutab suur looduslik suremus kormoranide asurkonna suurenemise tõttu. Alates 1990. aastate algusest on kohavaru vähenenud, 90% rannikumere kohasaagist moodustab Liivi lahe koha. Haugivaru, mis 2003. aastal samuti kasvas, on taas langenud. Soojalembeste kalade varu (roosärg, koger, hõbekoger, latikas ja nurg) on heas seisus.
| Eesti keskmine aastane kalasaak Läänemerest (tonnides) | |||
| Liik | 1934–38 | 1996–2000 | 2006–10 |
| jõesilm | 64 | 8 | 0,5 |
| räim | 9 373 | 45 245 | 28 633 |
| kilu | 1 661 | 34 420 | 48 292 |
| lõhe ja meriforell | 94 | 24 | 19 |
| merisiig | 198 | 24 | 25 |
| meritint | 88 | 36 | 589 |
| angerjas | 415 | 23 | 6 |
| särg | 164 | 271 | 90 |
| vimb | 208 | 147 | 30 |
| tuulehaug | – | 246 | 108 |
| tursk | 827 | 1042* | 848 |
| koha | 576 | 159 | 80 |
| ahven | 579 | 305 | 857 |
| muud | 878 | 162 | 77 |
| Kokku | 15 898 | 82 476 | 79 996 |
| *Püütud valdavalt Eesti majandusvööndist lõuna pool | |||
Sisevete kalapüük
Peipsi järve kohavaru väheneb, koha kasvukiirus on kesise toitumise tõttu (tindi ja rääbise puudumisel) aeglane. Teiste olulisemate kalaliikide varu on heas (latikas ja haug) ning rahuldavas (ahven ja särg) seisus. Külmaveelembeste liikide (siig, rääbis ja luts) arvukus on viimasel kümnendil vähenenud ebasoodsate ilmaolude (jääkatte puudumine või lühiajalisus, suvel vee liigne soojenemine jms) tõttu. Võrreldes eelmise sajandi lõpuga ja käesoleva sajandi algusega on Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude seisund halvenenud. Töönduslikult olulisi püügikalu on jäänud järgi 6–7 liiki (kiiska kas loetakse püügikalaks või ei). Väärtuslikemate püügikalade (koha, ahven) varu ja saagid on küll heal tasemel, kuid nende kalaliikide karjad koosnevad vaid 1–2 põlvkonna isenditest. Tindivaru madalseis on põhjustatud röövkalade (koha ja ahven) kõrgest arvukusest. 2005. aastal tekkinud tugevate koha- ja ahvenapõlvkondade poolt tekitatud väga kõrget looduslikku suremust tindikari enam välja ei kannatanud ja 2007. aastast alates on tindivaru äärmises madalseisus; sellest ajast peale pole järvel ka tinti püütud. 2009. aastal püüdsid Eesti kutselised kalurid Peipsist ja Lämmijärvest välja 2345 tonni kala. Peamiseks püügikalaks olid ahven (805 t, umbes 34% kogusaagist), koha (653 t, umbes 28% kogusaagist) ja latikas (531 t, umbes 23% kogusaagist). 2009. aasta latikasaak oli Eesti järvepoole viimaste kümnendite rekord. Viimaste aastate kalasaagis puuduvad rääbis, tint ja peipsi siig. Kiiska Eesti poolel ei püüta (Vene pool püütakse). Järve kalapüügirežiim (kvoodid, püügivahendite piirarvud ja -ajad, tehnilised nõuded) lepitakse kokku Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni valitsuste vahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel moodustatud valitsustevahelise kalapüügikomisjoni istungitel. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude tasakaalu mõjutab tugevasti eutrofeerumine (eeskätt tuleb vähendada Velikaja jõest tulevate biogeenide ja olmemürkide sattumist järve).
Võrtsjärv on suuruselt teine Eesti siseveekogu, kus on intensiivne kutseline kalapüük. Võrtsjärve on asustatud viimase 50 aasta jooksul hulgaliselt angerjamaime. Seetõttu oli angerjas aastakümneid Võrtsjärve töönduskaladest tähtsaimaks ja väärtuslikumaks liigiks. Angerjasaagid on ulatunud kuni 100 tonnini aastas, kuid praeguse väiksema asustusmahu tõttu on saak langenud umbes 20 tonnile aastas. Angerja asustamine on muutunud viimasel kümnendil keeruliseks eelkõige seetõttu, et Euroopa rannikule jõudvate angerjamaimude hulk on vähenenud oma ajaloolise tasemega võrreldes ligi sada korda. Klaasangerja hankimine Lääne-Euroopast on muutunud oluliselt kallimaks. Angerjamajanduse tasuvuse tõstmiseks on viimastel aastatel asustatud Võrtsjärve vaid ettekasvatatud angerjamaime, kelle ellujäämine on klaasangerja omast suurem. 2009. aastal püüti järvest 13,6 t angerjat.
Loe täiendavalt artiklit kalakasvatus.
Kaugpüük
Eesti on (1932–37 ja uuesti alates aastast 1955) püüdnud kala ka väljaspool Läänemerd (Atlandil ja Vaiksel ookeanil), suurimad saagid (üle 350 000 t) olid 1970. aastate II ja 1980. aastate I poolel. 1980. aastate lõpul andis kaugpüük kolmveerandi kogu Eesti kalasaagist. 2010. aastal püüdsid Eesti kalurid ookeanidest kokku 12 844 t kala ja koorikloomi, sh krevetti 9037 t, meriahvenat 1340 t, süvalesta 441 t, raid 228 t, atlandi turska 93 t, põhja-pikksaba 93 t ja kalmaari 43 t.
Välislink
Loodud 2011
