mustikas (Vaccinium), heitlehiste või igihaljaste lehtpõõsaste, madalate lehtpuude ja puitliaanide pere­kond kanarbikuliste sugukonnast, ka nende vili; 300–400 (teistel andmetel umbes 150) liiki lähisarktikast troopika mägedeni. Lehed jagunematud. Väikesed roosad, valged või rohekad õied asetsevad üksikult või koba­rais. Harilikult mustad, sinised või punased viljad (marjad) on enamasti söödavad. Eestis on looduslikult 3 liiki: sügavatel leede-, gleistunud leede- ja leet-gleimuldadel mustikamännikuis kasvav heitlehine sinakasmustade marjadega kääbuspõõsas harilik mustikas (V. myrtillus), sinikas ja harilik pohl. Mustikaid süüakse toorelt, neist valmistatakse keedist, kisselli, morssi, siirupit jms, nad sisaldavad parkaineid, orgaanilisi happeid, suhk­ruid, vitamiine, flavonoole ja glükosiide (nt mürtilliini), vähendavad vere suhkrusisaldust ja ergutavad seedimist. Kuivatatud marju tarvitatakse kootava ja kin­nistava ravivahendina. Eestis korjatakse mustikat saagi­rohketel aastatel mitusada tonni. Eestisse on toodud 6 liiki, tuntuim on Põhja-Ameerikast pärinev, üle 1,5 m (harva kuni 4 m) kõrgune siniste marjadega kännasmustikas (V. corymbosum), keda 20. sajandi algusest kultiveeri­takse laialdaselt marjapõõsana USA-s ja Kanadas, viimastel aastakümnetel ka Euroopas, Uus-Meremaal, Austraalias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Aretatud on mitusada kännasmustika sorti, millest kogu maailmas on tuntuim 'Bluecrop'. Eestis ei ole kännasmustikas küllaldaselt talvekindel. Kõrgekasvuline on ka lähistroopikas marja­põõsana kasvatatav küülikusilm-mustikas (V. ashei). Madalakasvulistest (0,15–0,4 m) mustikatest kasvatatakse paras­vöötmes peamiselt ahtalehist mustikat (V. angustifolium) ning tema hübriide (ristatud kõrgemakasvuliste liikidega). Soomes on kännasmustikat sinikaga hübriidides areta­tud talvekindlamaid sorte (põõsa kõrgus umbes 0,8 m). Kultiveeritud mustikate maailmatoodang on umbes 40 000­–50 000 t aastas. Istandike saagikus on 2–16 t/ha, parimad sordid annavad 25 t/ha.

VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Kask)