pohl

Hariliku pohla õitsev ja viljunud võrse

pohl, harilik pohl, palukas (Vaccinium vitis-idaea), mustika perekonda kuuluv igihaljas 5–30 cm kõrgune kääbuspõõsas. Levinud põhjapoolkera tundrates, okas- ja segametsades ning mäestike okasmetsavööndis. Eestis kasvab pohl peamiselt nõmme- ja palumetsa­des ning rabades. Lehed 8–20 mm pikkused ja 5­–15 mm laiused, nahkjad, tagasikäändunud servaga, pealt läikivad, allküljelt matid; nende eluiga on 2–4 aastat. Kellukjad valkjasroosad õied asetsevad tip­mises kobaras. 4.–5. eluaastal tekivad pohlal horison­taalsed maa-alused varred (risoomid), mille püsti­sed harud panevad 10–50 cm kaugusel esmasest põõsast aluse uutele ehk nn osapõõsastele. Vili on punane, palju seemneid sisaldav söödav mari. Headel saagiaastatel varutakse Eestis kuni 300 t pohlamarju. Pohlaleheteega ravitakse põie- ja neeruhaigusi ning reumat, pohl on ka hea meetaim. Pohl võib hübriiduda mustikaga, Põhja-Euroopast on leitud üle 70 hübriidse mustikpohla (V. × inteimedium) kasvukoha. Levila põhjaosas kasvab pohla alamliik V. v.-i. ssp. minoi, keda on mõnes süsteemis käsitletud ka iseseisva liigina – V. minus. Harilikust pohlast erineb ta tunduvalt väiksema kasvu poolest. Alates 1960. aastast tegeldakse pohla sordiaretusega, esimene sort 'Koralle' aretati 1969 Hollandis. Saksamaal on aretatud sordid 'Erntekrone', 'Erntedank' ja 'Erntesegen'. Viljeldakse ka mujal aretatud uuemaid sorte 'Ammerland', 'Masovia', 'Red Pearl', 'Sussi', 'Sanna' jmt. Kõige rohkem kasvatatakse pohla Saksamaal, Hollandis, Poolas ja Rootsis, põhisort on kõikjal 'Koralle'. Pohlakultuuri saab rajada pistikutest paljundatud taimedega, risoomitükikestega, osapõõsastega ja seemnetega (sel juhul pole istandik sordiehtne). Mullaks sobib vähe lagunenud rabaturvas ning okasmetsa alt kogutud kõdu või liivaga kaetud põllumuld. Kandma hakkab pohl 3.–4. aastal. Marju on saadud kuni 1 või isegi 3 kg/m2, suurte põldude saagikus on jäänud väiksemaks (kuni 7 t/ha).

Välislingid

VE, 2006; EME 2, 2009 (T. Paal, K. Kask)