Võrtsjärve madalik

Võrtsjärve madalik

Võrtsjärve madalik, pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Eesti keskosas, madaliku lääneosa piirab Sakala kõrgustik, loodeosa väike osa Kõrvemaast, põhjaosa Kesk-Eesti lavamaa, kirdeosa Vooremaa, idaosa Ugandi lavamaa ja lõunaosa Valga nõgu; 1747 km2.

Pinnamoe üldiseloomustus

Hõlmab Holotseeni algul Eesti keskosa suurimas kulutusnõos olnud nn Suur-Võrtsjärve vee alt maakerke tõttu vabanenud alad (üle ujutamata oli ainult Kolga-Jaani voorestik). Maapinna tõus ja sellega kaasnev vee äravool on kestnud üle 10 000 aasta. Praegune Võrtsjärv on kunagise suure veekogu kahanev ja Väikese Emajõe suudme poole nihkuv lõunaosa. Maastikurajoonile on omased tasane pinnamood (kõrguste vahe peamiselt 2–3 m), laialdane soostumine ning madalsoomuldade suur levik. Maapind madaldub 40–45 m kõrgustelt äärealadelt ühtlaselt Võrtsjärve ja Emajõe ülemjooksu suunas (34–32 m). Tasandikud on kujunenud nii liustike kulutatud liivakivisel aluspõhjal, jää- ja jäänukjärvede setetel kui ka jõgede suurtel üleujutusaladel. Liivakivi paljandub umbes 1,5 km pikkuselt ja kuni 6 m kõrguselt Võrtsjärve veepiiril Tamme pangal, mis on kujunenud selles kohas Võrtsjärveni ulatuva Ugandi lavamaa läänepiiril paikneva voore nõlval. Jääjärve- ja järvetasandikud hõlmavad madalikust 27%, jõetasandikud 5% ja sootasandikud (turbakihi paksus üle 30 cm) 37%. Soostunud tasandikke läbivad looklevad ja aeglase vooluga jõed. Põllumajandusmaad on kaugseire andmeil 14%, see paikneb Võrtsjärve põhjarannikul uhutud moreenialal ja kirdes (Laeva ümbruses) savisel järvetasandikul. Metsa on 56% (sellest 20% madalsookaasikud), võsa (pajustikud) ja niite 7%. Suuri üleujutusalasid katab luhaniit. Jõgede kaldavallidel kasvab laiguti nüüdseks haruldast laialehist lammimetsa.

Loodusliku eripära alusel eristub Võrtsjärve madalikul neli paikkonda: need on lääne-, ida- ja põhjarannik ning jõeline kirdeosa.

Võrtsjärve madaliku lääneosa

Läänerannik on Sakala kõrgustiku ja Võrtsjärve vaheline 3–4 km laiune ala. Pinnakatte moodustavad jääjärve- ja järvetasandike niiske liiv ja saviliiv, veepiiri (v.a Kivilõppe rannik) ääristab roostik. Soostunud muldadel kasvab kaasik ja sanglepik, kohati ka männik. Loodeosas, Valma ja Tänassilma jõekääru vahelisel alal, on suuremaid põllustatud leetjate muldadega moreenitasandikke. Valmas on järvelained ranniku karbonaatsesse moreeni uhtunud 1,5–2 m kõrguse astangu. Kivilõppest lõunas asub ligi 6 km pikkune liivane järvetasandik, mis madaldub järveäärsele sookaasikuribale 2–3 m kõrguse astanguna. Metsaste soode ahelik ulatub Valmast ja Välustest Väikese Emajõe suudmeni. Suuremad asulad on Valma, Väluste, Järveküla ja Pikasilla.

Võrtsjärve madaliku idaosa

Idaranniku lõunaosa (Nooni ninani) sarnaneb lääneranniku soise maastikuga, pisut põhja pool on kuni 2,2 km laiune ja 6–8 m järvepinnast kõrgem liivane rannik. Seal (Haani ja Võrtsjärve limnoloogiakeskuse vahel) leidub 0,5–1,5 m kõrgusi, enamasti liivast koosnevaid rannavalle, millest osa on luitestunud. Põhja pool kõrgub rannikutasandikult liivakivise tuumiku ja murrutatud nõlvaga Trepimägi. Ida pool ulatub Väikese Emajõe suudmest Vallapaluni soiste metsade ala (madalamal kuusik, kõrgematel liivaaladel männik). Selle lõunaosas asuvad Konnusoo ja Lullisoo ehk Valguta soo (24,8 km2), seal on poldreid ja freesturbaväli). Idarannikul on limnoloogiakeskus ja palju suvekodusid, peamised asulad on Pühaste, Rannaküla ja Vehendi.

Võrtsjärve madaliku põhja- ja loodeosa

Põhjarannik ehk Kolga-Jaani paikkond jaguneb muust maastikurajooni alast erinevaks Kolga-Jaani voorestikuks ning Parika raba ja järvetasandike maastikuks. Loodes ulatuvad järvetasandikud Kõrvemaa kaguosani. Voorestiku karbonaatsel moreenil kujunenud leetjatel ja mitmesugustel gleimuldadel kasvab kase-, kuuse- ja haavametsa, kohati ka tamme, saart, jalakat, vahtrat ja pärna. Ligi kolmandik voorestikust on põllustatud. Ida pool laiuvad sood (Parika raba, Soosaare soostik) ja soostunud metsad. Suuremad asulad on Kolga-Jaani, Leie, Meleski, Kaavere ja Lalsi.

Võrtsjärve madaliku põhja- ja kirdeosa

Võrtsjärve madaliku jõeline põhja- ja kirdeosa on suur (üle 560 km2) teedeta, põlismetsade ja soodega peaaegu inimasustuseta loodusmaastik. Valdava osa sellest (323 km2) hõlmab Sangla soostik, mida liigestavad Põltsamaa, Umbusi ja Pedja jõe ning Emajõe sängorg ja ligi 50 liivast soosaart, kus kasvab männimets. Enamik alast (260 km2) kuulub Alam-Pedja looduskaitsealasse. Madalsoid on 234 km2 (72%), rabasid 35 km2 (ligi11%). Siirdesoid leidub Pedja alamjooksu ümbruses, seal on rohkesti õõtsikulisi märesid, mis on arvatavasti kinnikasvanud järved. Haruldane on Põltsamaa-Umbusi soostikus (hõlmab ka Põltsamaa raba) Peterna oja lähtel asuv põhjapoolsest mineraalainerikkast põhjaveest toituv lammi-põõsasoo. Sangla soostik ulatub kahe suure sopina Emajõe ülemjooksust lõuna poole Ugandi lavamaa sisse. Läänepoolne sopp hõlmab Sangla ja Rannu soo, idapoolses asuvad Viisjaagu (23 ha), Keeri (126 ha) ja Karijärv (86 ha) ning selle läbib Elva jõgi. Elva jõe alamjooksul Laugesoos (Sangla soostiku idaosa) hõlmavad suure ala Ulila vanad veega täitunud turbaaugud ja praegune turbaväli (572 ha). Kõrge veeseisu ajal tekib Emajõe piirkonnas kuni 92 km2 suurune üleujutusala (oluline kalade kudemispaik). Üle ujutatavad on peamiselt luha- ehk lamminiidud. Kaldavallide teralistel gleistunud lammimuldadel kasvab haruldast laialehist lammimetsa. Äärmise kirdeosa (Laeva jõest Vooremaani) jääjärve- ja uhutud moreenitasandike leostunud ning heledate näivleetunud muldadega alad on enamasti põllustatud. Silmapaistvaim pinnavorm on 3,5 km pikkune kirde–edela-sihiline oos, seda läbib Tallinna–Tartu maantee. Suurim asula on Laeva küla.

Vaade Alam-Pedja looduskaitseala Kirna tornist Pedja jõele ja luhale

Pedja luht südasüvel

Alam-Pedja looduskaitsealal on Kirna matkarada (rippsild üle Pedja jõe)

Kirjandus

  • Võrtsjärv. Koostaja T. Timm. Tallinn, 1973
  • Eesti Loodus 2001, 9–10. (Alam-Pedja looduskaitseala erinumber)
  • Võrtsjärv. Koostajad J. Haberman, E. Pihu ja A. Raukas. Tallinn, 2003
  • I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 2005

Vaata ka seotud artikleid

EE 12, 2003 (I. Arold); muudetud 2013